Tänase loengu teemaks on laisklejate tüübid. Erinevad tüübid laisklevad erinevalt ning nende käitumine olukordades ei ole samane. Niisiis, lugege ja tehke kindlaks, kuhu kuulute.

Laisklejate esialgsed lahknemised saavad alguse passiiv-aktiiv süsteemis. Siinkohal võib teha järelduse, et peamiselt jagunevad laisklejad kahte suurde rühma (mis omakorda lagunevad allüksusteks): aktiivsed ja passiivsed laisklejad. Räägime kõigepealt suurtest rühmadest.

Aktiivsed laisklejad

Aktiivne laiskleja on inimene, kelle puhul ei ole aru saada, et ta tegelikult midagi ei tee. Ta suudab luua mulje, et tal on pidevalt tegemist, tal ei ole kunagi aega ja ehkki ta niiväga tahaks tulla õhtul välja, ei saa ta seda teha, sest palju tööd on tarvis teha. Tegelikult ta lihtsalt ei viitsi. Nii täidab ta oma päevad mitmesuguste pisiasjadega, kunagi unustamata, et oluline on jätta mulje, et oled tähtis.

Passiivsed laisklejad

Need on inimesed, keda enamasti laiskadeks peetakse. Nad ei tee midagi ning nad ei häbene seda tunnistada. Sageli ei saa neid laisklemise ideoloogia (sellest räägin ma tulevikus) seisukohalt edukaks pidada, kuna nad “jäävad vahele”.

Nagu ma ütlesin, on neil veel allüksusi, mis muudavad asjad spetsiifilisemaks. Tuleb meeles pidada, et puhtaid tüüpe peaaegu ei ole, enamik meie seast on aktiiv-passiivsed laisklejad, küsimus on lihtsalt selles, kumb pool on ülekaalus. Ilmselt peaksin ma mingisuguse testi tegema või midagi, mille abil oleks hea kindlaks teha, millisesse rühma inimene kuulub… Heh, ei viitsi.

Niisiis, alamtüübid. Neid on palju ja neist räägin ma oma tulevastes postitustes.

Igatahes, järgmise postituse teema on laisklemise ideoloogia ja see, ma loodan, näeb ilmavalgust veel selle nädala jooksul…

Laisklemine on oskus, see on kunst ja selle jaoks, nagu kõige muugi jaoks, on vaja aastatepikkusi kogemusi, harjutamist ning ennekõike aega.

Mina, laiskloom, kogu oma aus ja hiilguses, olen otsustanud, et nüüd on käes aeg alustada inimkonna ja ennekõike eestlaste harimist, kuidas ja milleks laiselda. Vaikselt, kiirustamata, täiendan ma oma blogi antud teemal, kuid kuna ma olen laisk, siis ei maksa arvata, et sünnib midagi regulaarset. Vaevalt. Siiski tahaks ma loota, et vaheajad sissekannete vahel ei muutu nii harvaks, et keegi enam uut teadet oodata ei viitsi.

Nagu helgemad pead on aru saanud, on antud sissekanne ainus mõte ja eesmärk see, et teatada seda, et antud asi hakkab ilmavalgust nägema. Seda võib võtta, kui online ajakirja, millel on vaid üks autor ja üks teema, kuid mille hariduslik eesmärk on suurim, kui midagi muud, mis Eestimaa koduses arvutivõrgus ja kolpades sündinud on.

Aga niikaua, kuni esimene õppetund ilmavalgust näeb, mõelge hoolega: miks te tahate üldse laisk olla?

Austusega,

Teie laiskloom